13.12.17

Minu elu!


Naljakas, et sel aastal, mil meie elamine on totaalselt pea peale pööratud, tööd voolab uksest sisse ja aknast pealekauba ning sada häda jooksevad üksteise otsas, tunnen ma meeletut jõulurõõmu. Just nimelt rõõmu, mitte lihtsalt ootust. Väga palju on juhtunud ja juhtumas. Ma pole kunagi varem tundnud enda eesmärke nii iseenesest paika loksumas või näinud neid ennast nii selgelt teostamas kui praegu. Mu kõrvale on tekkinud sõbranna, kellelt saan kas või iga sekund vajalikku tuge, mõistmist ning hädavajalikku huumorit ka kõige nõmedamas olukorras. Ja teate kui hea tunne see on!? Võib olla koos temaga tuligi tagasi see armas jõulurõõm, sest ka tema tunneb seda!?

Alles paar tundi tagasi tundsin, et rahaprobleemid ja ehitusprobleemid ja kõik need argipäevased probleemid punuvad mu ümber salakavalat kookonit. Mis siis, et olime just vahetult enne emaga meie imearmsale vanaemale teinud imetoreda jõuluüllatuse ja ostnud kõik tema kapid kodus erinevat söögikraami täis ning kasvatanud meie kolme rõõmutase ikka läbi lae. Ent hea saab otsa ning ikka löövad kurjad kellapommid kõrvus kõlama eks. Aeg surus takka, ikka jäin oma vajalike tegemistega hiljaks, jooksin iseendaga võidu ning ei saavutanud mitte ühtegi muud eesmärki.

Sain oma kullakalli E'ga kokku ning aeg peatus. Unustasin hetkeks kõik need eelnevad mured ja nautisin niisama olemist. Võib olla seetõttu kasutan ma oma sõbrannat ka veidi ära, heas mõttes, et temaga olles ma olen mina ise ajal, mil ma seda muidu ei suudaks. E juurest ära minnes ja koju segadusse jõudes, sain ma muidugi jällegist närvivapustuse. Kõik halvad asjad tulid tagasi. Lülitasin ennast uuesti sigrimigrimaailma.

Ja nüüd, 19 minutit peale keskööd tunnen, et aitab. Ma ei kavatse lõpetada jälle nii nagu eelmisel aastal, mil sain tuttavaks selle totaka depressiooniga. Ma ei ole eitusfaasis, oh ei, ma olen rõõmus! Kõige naljakam ongi see, et ükskõik kui palju mind miski närvi ajab, vihastab, solvab või kurvaks teeb, olen ma ikka rõõmus! Ja praegu mil ma seda kirjutan tunnen ma sellist rõõmu, et tahaksin terve maja ära koristada, kuuse tuppa tuua ja ehtida, süüa teha, loomadega tegeleda, kinke pakkida ja kõike muud, mis vähegi pähe tuleb, ära teha. Ma tahaksin ringi hüpata ja E'ga filmiõhtule minna või Peremehega kodus filmi vaadata, ma võin kas või poole ööni pilte töödelda ja uusi tööotsi siiski vastu võtta (kuigi aega ei ole eksole) Sest ma olen rõõmus! Ja ma olen veel rõõmsam, et ma lõpuks jõudsin selle äratundmiseni mis mind ka edaspidi aitab!

Ja ma tahan ka edaspidi unistada, valju häälega ja kaugesse tulevikku. Ükskõik kas need täituvad homme või 10 aasta pärast, ma tahan unistada nii, et ka teised kuulevad (khm, loevad, hehe) Ja mitte keegi ei saa seda mulle keelata! Sest see on minu elu ja mina elan seda täpselt nii nagu heaks pean :)